Lihavõtte saar, Tśiili (Easter Island) 06.02 2007

Hetkel on kell 11 hommikul ja kui aus olla, siis on tuju täiesti nullis. Olen olnud laevas 6 päeva järjest ja töötanud ka 6 päeva järjest. Täna on vaba päev, oleme Lihavõtte saarest umbes 500 meetri kaugusel ja loomulikult olid kõik plaanid tehtud, et läheme maale. Hommikul ärkasin kell 8.30, et jõuda kella 9ks paadile, mis meid maale viiks. Ärkasin üles ja tuli välja, et arvatavasti me maale ei saa kuna swell (lainetus) on liiga suur. Seda on tegelikult üsna raske seletada, meri tundub peale vaadates täiesti rahulik, aga õõtsub jubedalt, laev täiega kõigub, kuigi oleme kaldale nii lähedal ja laev on ankrus, me isegi ei liigu. Üleval SPAs lendasid asjad laudadelt ja küünelakid läksid katki, samas õues paistab päike ja pole absoluutselt jälgegi tormist või tuulest.
Aga miks siis maale ei saa? Sellepärast, et kui tender boat´i (väiksesse päästepaadimoodi paati) sisse minna, siis tuleb puusadeni vesi sisse. Alguses olime üsna lootusrikkad, et ehk ika saame maale, nüüd on kuulutatud välja, et keegi ei lähe, kuna see on liiga ohtlik. Tõde on see, et meie kui meeskonnaliikmed elaksime selle väga edukalt üle, aga enamus reisijaid on üsna vanad ja kui seal paadis midagi juhtub, siis on loomulikult süüdi laevakompanii. Täna hommikul tehti proovi ja üritati ühte naist, kes üleeile haigeks jäi paadiga maale toimetada, et ta sealt tagasi Tsiili haiglasse lennutada, sest Tsiili on hetkel lähim tsiviliseeritud paik ja ometi mitu tuhat kilomeetrit eemal. Enivei pandi see naine paati, ta on umbes 70 aastane ja tema tervis on vist üsna kehv (vaja opereerida) ja prooviti kaldale sõita. Poole tee peal oli naine merehaige, sest jõhkralt loksutab ja paat poolenisti vett täis. Ma ei teagi kuidas ta lõpuks kaldale sai. Mõtlesime siin just eile, et oleme praegu igalt poolt nii eemal, et kui kellegil kuskile haiglasse on vaja minna, siis ainus võimalus on helikopter kutsuda ja Tsiilisse lennutada või mõne päeva pärast kui veel edasi sõidame on Uus-Meremaa vist juba lähemal kui Lõuna-Ameerika.
Nii et jutu kokkuvõte on siis see, et Lihavõtte saarele oma jalga seekord tõsta ei saanud, järgmine peatus peaks olema Pitcarini saar kolme päeva pärast, aga kuna sealne rannik pidi veelgi hullem olema, siis ei ole üldse võimatu, et ka seal keegi maha ei saa. Minul pole tegelikult erit üldse mingit vahet, sest olen tööl ja ka In Port Manningus, mis tähendab, et isegi kui on vaba päev siis maale minna ei saa, kuna minimaalne arv meeskonna liikmeid peab alati laeval olema juhuks kui tekkib ohuolukord (tulekahju uputus jne) ja vaja inimesi evakueerida. Nii et juhe hakkab väga kokku jooksma, järgmine kord kui maale saan minna on Papeete(Tahiti), kuupäevaks on siis 13. veebruar ja selleks ajaks olen laevas olnud täpselt 2 nädalat. Vangla tunne hakkab tekkima, õhtuti üleval dekil jooksmas käimine on hädavajalik, et oma ajusid tuulutada:-D.

Üldiselt on viimasel ajal elu SPAs nats pingeline olnud. Pingeid tekitab asjaolu, et meil pole eriti palju tööd. Praeguse segmendi rahvas on juba tükk aega pardal olnud ja nende SPAs käigud on vist mingis mõttes tehtud. Nad loomulikult käivad,aga mitte nii palju kui eelmise kahe nädala jooksul. Seega on päevi, kus peab olema 12 tundi tööl, aga pole suurt midagi teha. Pinged tekivad, kuna me ei teeni nii eriti raha ja igav hakkab ka ja tekib tunne, et jubedalt tahaks miskit huvitavat. Emotsionaalselt on world cruise vahel üsna raske, kuna reisijad on samad ja oleme suurema osa ajast merel. Isegi kui SPAs väga palju tööd pole on niisama passimine ja pidev mere õõtsumisega kohanemine kehale üsna kurnav. Õnneks on enamus merepäevi 4 kuulise kruiisi esimeses kuus. Veebruari lõpupoole kui Uus-Meremaale ja Austraaliasse jõuame oleme peaaegu iga päev uues sadamas, sama lugu on Aasia ja Euroopaga. Ka minu vabade päevade graafik on kõvasti tihedam reisi teises pooles, nii et asjad saavad ainult paremaks minna. Keeping up the positive attitude!