I love Tahiti……

Tahiti on saarestiku suurim ja kõige rahvarohkeim paik. Populatsioon on 140 000 inimest ehk siis veits rohkem kui Tartus. Pealinnaks on Papeete, mis annab üsna linna mõõdu välja. Selleks, et saart näha peab loomulikult sadamalinnast välja sõitma.
Mina panin end kirja hommikusele safari tuurile, miskipärast saingi mitme kandidaadi seast väljavalituks. Hehee…Läksime 4 lahtise autoga maid avastama. Igas dziibis oli 7 inimest pluss üks juht-giid. Meie giidi nimi oli Alfonso, üks lahe sell oli veel Rodrigo ja teised kaks, kelle nimesid ma ei tea, olid ka kohalikud. Sõitsime mööda rannikut, kus nägin perfektseid surfilaineid ja loomulikult surfajaid ka. Edasi suundusime saare keskossa, kus on mäed või no tegelikult on nii, et Tahiti nagu paljud teised saared on tegelikult tekkinud vulkaanist. Tahiti vulkaan on juba 2000 aastat vaikne olnud ja enam kunagi ei aktiviseeru. Sõitsime peatustega vulkaani endisesse kraatrisse. Päris lahe oli olla orus, nii et ümber on ainult mäed. Neil on jubedalt vedanud, saarel oli ilus rannik, mäed, roheline mets, üsna ilusad joad. Pole madusid, usse, skorpione. Metsloomadest on ainult metssead, koerad ja kanad….arvatavasti mõned loomad veel, aga mitte eriti märkimisväärselt rohkem. Jube naljakas, et kanad ja koerad metsloomad on eks? Asi nimelt selles, et prantslased ja hispaanlased ja kõik, kes siinseid saari aja jooksul omanud on on siia koduloomad kaasa toonud ja tagasi kodumaale minnes nad hooleta jätnud. Seega on tänavatel palju koeri uitamas (tunduvad üsna rahulikud ja ohutud) ja üles mägedesse sõites jalutasid mõnes kohas kanad ringiJ…..ärge saage valesti aru, linnas kanu ikka poleJ. Mulle isiklikult jättis Tahiti väga hea mulje, erinevalt Mooreast käib siin elu ja elaksin siin hea meelega pool aastat või aasta. Pahupoolest võiks nimetada, et poes on kõik üsna kallis ja ilm on hirmus palav ja niiske. Suvi on neil tegelt niiske aeg ja talv pidi parem olema…..üldse ei tahtnud õhtul lahkuda.