Jordaania, Al Aqaba 23.04.07

Jordaania ametlik nimi on Hashemite Kuningriik Jordaania(vähemalt ma arvan, et eesti keeles on niiJ). Piiririikideks on Israel, Süüria, Iraak ja Saudi-Araabia, pealinnaks Amman, mis on ka riigi suurim linn. Meie peatusime Aqaba linnas, mis on riigi sadam, seega väga tähtis. Aqabast välja, sisemaapoole sõites, nägin üle piiri Iisraeli ja Süüriat. Enamik Jordaania elanikke on päritolult araablased(üle poole neist palestiinlased). Araabia keel on riigikeeleks, kuigi laialdaselt räägitakse ka inglise keelt. Umbes 95 % elanikest on Sunni Moslemid. Jordaaniat on läbi ajaloo vallutanud mitmed lähikonna rahvad, sealhulgas roomlased, araablased, ottomanid jne. Iseseisvus kuulutati välja aastal 1946. Hiljem on toimunud sõdu nii palestiinlaste kui Iisraeliga.
Ilm oli väga kuum ja kuiv, väga tolmune, sest ümberringi on igal pool kõrbene ala. Vahepeal kui bussiga sõitsime ütles kohalik giid, et nüüd jäävad paremale poole rohelised väljad, aknast välja vaadates nägin paari murutuusti ja see oli ka kõik:-D. Huvitav on näha,a ag elada ei tahaks küll kunagi, nii kuiv ja kui õhtul koju saabusin, siis olin ülepeakaela tolmune.

Petra (kreeka k. kivi)
Peatusime Jordaanias kaks päeva, peaeesmärgiks oli külastada Petrat, mis on Aqabast umbes 2 tunni autosõidu kaugusel asuv kaljusse raiutud linn, mis asub Surnumerest algavast ja Aqaba lahte suubuvas hiiglasuures orus. Petra on kuulus oma kolossaalsete kivisse raiutud struktuuride poolest. Läänemaailm sai Petrast aimu alles 1812. aastal kui shveitsi maadeavastaja J.L.Burckhardti linna avastas.
Antiik Nabataea pealinn Petra oli kuulus eelkõige kahel põhjusel, esiteks vürtsidega kauplemise ja teiseks väga targa hüdraulika süsteemi poolest (kiviseintesse on raiutud veekanalid, et linna veega varustada) . Petra rajati juba 6 saj e.m.a kuid tugevaks linnaks sai ta 1. sajandil ning oli küll autonoomne, kuid kuulus sel ajal siiski Rooma riigi valdusesse. Miks see surnud linn nii eriline on? Sellepärast, et sinna viiv tee, nimega Siq on looduslik kurviline kilomeetrite pikkune tee kivikaljude vahel. Linna sisenemiseks peab kõndima paar km üsna kitsal teel kõrgete kaljumassiivide vahel. Kaljude vahelised teed on looduslikult tekkinud(kunagi oli see merepõhi) ja kaljud ulatuvad kuni 100 m kõrgusele. Kogu linn ja piirkond asub merepinnast madalamal ja Jordaaniale kuulub ka maakera madalaima punkti tiitel, milleks on Surnumeri(400m merepinnast allpool). Kivide vahel paar km kõndinud, hakkab paistma kivist väljaraiutud sammastega Tempel, mis paneb täiesti ahhetama. Üsna mõistatuslik on kuidas paar tuhat aastat tagasi algsete tööriistadega selliste nikerdustega tempel kivisse raiuti. Edasi kõndides on veel väiksemaid templeid ja linnaväljakuid. 6 tunni matka kaugusel on ka amfiteater, mis samuti kivist välja raiutud ja omal ajal 7000 vaatajat mahutas. Teatrini jõudmiseks meil kahjuks seekord aega ei olnud siiski ära. Petras on filmitud palju filme, tuntuim neist ehk Indiana Jones, mida siin 1980ndatel filmiti.Petra On ka UNESCO maailmapärandite nimekirjas.

Praegu on Petra peamiselt kohalike ja välisturistide huviobjektiks, kuigi peab tunnistama (ei teagi kas kahjuks või õnneks), et riigi asukoha ja poliitilise olukorra tõttu pole hirmsat turistide tulva. Linna peasissepääsu ääres on aga ohtralt kohalikke beduiine ja niisama „ärimehi”, kes väga kõlavalt ja temperamentselt hobusega teekonda läbima kutsuvad. Üks punases särgis tegelane oli täielik Casanova. Tumedad silmad ja juuksed, tumeda hobuse seljas ja siuke karakter et anna olla! Täpselt nagu kuskil filmis! Üldse olen mitu korda kogu reisi jooksul mõelnud, et vanasti kui vaatasin mõnda filmi Indiast või Araabiamaadest, siis vanasti kippusin arvama, et ega tegelikult ikka asjad nii ei ole, eks see kõik ole natuke üle pingutatud, nüüd saan aru, et tegelikult on erinevused kultuuride ja käitumise ja maailmavaadete vahel veelgi suuremad!
Ja sellega seoses tuleb meelde, et meie giid, ei mäletagi täpselt mis ta nimi oli, umbes 30 aastane mees rääkis meile kuidas kohalikud abielud käivad. Taustainformatsiooniks, et välja nägi ta tume nagu nad kõik seal, aga muidu täitsa euroopapärane, kandis teksasid ja särki, mitte traditsioonilist riietust nagu paljud ta kaasmaalased. Enivei sai tema omale naise nagu kõik sealsed mehed. Umbes 30-35 on parim abiellumise aeg meestele ja naistele 20-25. Mehed peavad naise vanematele umbes 10 000-20 000 dollarit maksma ja kui tahad lahutada, siis peab samuti mees maksma. Naise valib põhimõtteliselt välja ema, kes kohtub üsna paljude tüdrukutega. Meie giidi ema kohtus 51 tüdrukuga, enne kui valiku tegi. Vaadatakse üle nii välimus kui käitumine ja muu. Giidi jutu järgi on endal ka ikka natuke sõnaõigust, et kui üks asjaosalistest üldse nõus ei ole, siis jäetakse asi ära ja otsitakse uus, iseasi kuidas asjad reaalselt on. Igatahes viskas Jean-Francois(meie sommelieré) nalja, et kui tahad ilusat naist siis pead kõvasti raha maksma, aga kui ilu tähtis pole võid sama raha eest mitu koledat ka saada. Nagu Araabiamaades kohane võib mehel ka mitu naist olla, catch on aga selles, et neid kõiki peab ülal ka pidama. Jordaanias võivad naised tööl käia aga enamus seda siiski ei tee.
Ja veel üks asi, ratsutasin nats kaameli seljas ka, aga üldse ei meeldinud, liiga kõrge ja ebakindel:-D.

Safaga, Egypt (21.04.07)

Nonii, tana oleme siis Egiptuses ja homme ka, aga mina olen tana laevas-in port manning. Juba 5es paev, kuna 4 paeva olime merel, tulime labi Punase mere ja kui aus olla, siis ootan homset, et laevast maha saaks. Mitu paeva jarjest merel vasitab hullult ara. Muidu on koik vist endine, olen kodule lahemal kui kunagi varem 6 kuu jooksul:). Ahjaa ja ilm on jahedaks lainud, varsti tuleb vist midagi pikkade varrukatega valja otsida!

Muscat, Oman 14.04. 07

Viimane kuu aega on olnud nii super huvitav, et kaalub kõik halva ja vahel veits närvidele käiva sajakordselt üle. Kõik riigid on olnud nii kultuuriliselt kui usuliselt lihtsalt super erinevad ja minu jaoks eksootilised. Nüüd olime siis lõpuks tõelisesse Araabiasse jõudnud, sest kui aus olla, siis Dubai on suur ehitus ja majandusime, aga kuna ta on üsna läänestunud, siis ei tundu nii eksootiline. Oman asub Araabia poolsaare kaguosas Jeemeni kõrval. Käisin maailma suuruselt kolmandat mośeed vaatamas, mis oli väga väga võimas. Juba laevas öeldi, et linnas tuleb kanda pikka ja üsna laia riietust, kindlasti mitte midagi ümber ja lühikest. Selleks, et mośeesse sisse saada peavad naised kindlasti pealaest jalatallani kaetud olema, seega ostsime sallid, mille poemüüja ümber pea keeras, nii et käsivarred ega juuksed näha poleks. Mośee ise koosnes mitmest hoonest, on eraldi palvekoda nii naistele kui meestele. Sisseminekuks peab kingad ära võtma ja pühakoda kujutab endast suurt kuppellaega saali, mille seinad, aknad ja laed on nii nii väga ilusad, aga ruum ise on täiesti tühi, ainus asi on vaip, millele saab põlvituda ja soovi korral palvetada. Veel niipalju, et mehed võivad mośeesse siseneda nii nagi hing ihaldab, ka lühikestes pükstes. Linna pilt on väga konservatiivne, mehed kannavad valget pikka kuube ja mütsikest ja naised musta pikka kuube, pea ja nägu kaetud. Mõned üksikud naised olid tavalistes riietes, aga juuksed olid siiski kaetud ja lühikestes pükstes ega seelikus ei olnud kohe kindlasti kedagi. Riik ise on rikkas, sultan elab hästi, käisin ka ühte sultani paleed vaatamas, mis on ikka väga suur, sisse sinna loomulikult minna ei saa. Oman on üks väheseid araabiamaid, kus naised võivad autot juhtida(kuigi seda eriti tähele ei pannud) ja töötada kus tahavad ka parlamendis, nii et nende õigused on siinse maailma norme arvestades väga suured. Meestel võib mitu naist olla ja üks mu taksojuhtidest kutsus mindki enda juurde Omani elama. Küsisin, et kas sul juba pole naisi ta ütles et on 2 aga üks võib veel olla:-D. Probleemide vältimiseks tegin talle alguses juba selgeks, et laeva security officer on mu abikaasa ja kodus on mul 2 last. Siis ta oli nats tagasihoidlikum. Üldiselt ei ole väga mõnus siin üksi ringi käia, mitte et nad pealetükkivad on, lihtsalt kogu aeg on pilk peal ja see on vahel üsna ebameeldiv. Riik on jällegi rikas, sest maavarasid ju on! Väljas oli meeletult kuum, 38-40 kraadi, huhh! Ja kuigi olin pikkade pükste ja T-särgiga sellises kuumuses, siis tundsin ka linnas end palju paremini kui ka sall ümber õlgade oli, kuidagi sulandud sisse ja tunned end siinmail õigesti.

Dubai, Araabia Ühendemiraadid 12.04.07

Olime Dubais poolteist päeva, millest esimese päeva olin vaba. Kuna oli jälle overnight siis oli tavapärasest rohkem aega ringi scrollida(laeva slängJ ringi uitamise kohta). Mõtlesin, et kirjutan natuke üldiselt emiraatidest, ehk on lihtsalt huvitav teada. Tänapäevane Dubai on nii-öelda viimase 20 aasta produkt, enne seda oli siin väheasustatud kõrbene ala. Araabia Ühendemiraadid moodustuvad 7st emiraadist: Abu Dhabi, Ajman,Dubai, Fujairah, Ras al-Khaiman, Sarjah ja Umm al-Quwain. AÜE asuvad araabia poolsaare kaguosas ja piiririikideks on Oman ja Saudi-Araabia. Pealinnaks on Abu-Dhabi, tuntuim emiraat arvatavasti Dubai. Kokku elab emiraatides 6 miljonit inimest ja Dubai on sisemajanduse koguprodukti arvestades (ühe inimese kohta) maailma rikkaim riik. Kõik on täiesti uus, väga puhas ja lihtsalt modernne. Linn koosneb pilvelõhkujatest, millest nii paljud on hotellid, et tekib küsimus, kuidas neile kliente jätkub. Igal pool ehitatakse ja 50% kogu maailma kraanadest on Dubais(naljakas faktJ). Nii et Eesti ehitusbuum on täielik köömes selle kõrval. Üks hotell nimega SALE on hästi kõrge ja purjeka kujuga, sellest ka nimi. Nn masti küljes üleval 100m kõrgusel on väike väljasopistatud ala, kus asub tenniseväljak. Suurimas ostukeskuses, mis on hästi ilus, aga muidu nagu ostukeskus ikka on sees suusakeskus ja üsna suur. Naljaks oli vaadata Dubai suusakeskuse lapsi kiivrite ja suusariietega kui väljas oli 35 kraadi kuuma. Dubai on islamiusulise riigi kohta väga modernne, kuid paljud võiks isegi öelda, et enamus kohalikke naisi kannavad siiski musti riideid ja katavad kõik peale silmade kinni, seda naljakam on neid ostukeskustes punast pesu ostmas nähaJ. Mina end Dubais väga kinni ei katnud, seal elab nii palju välismaalasi, et nad on seelikute ja õlapaeltega pluusidega suht harjunud. Õhtul tahtsime välja minna ja saime paarilt tüübilt, kes Dubais töötanud on teada, et tuleb minna Buddha baari. Sõitsime taksoga umbes 25 minuti kaugusele ja ühe hiiglama suure ja ilusa hotelli allkorrusel oli suur baar-klubi. Ühes seinas oli super-suur Buddha kuju ja koht ise oli väga kift justkui hängout baar, kus oli meeletult palju inimesi, need kes laua olid reserveerinud said istuda ja süüa-juua, muidu sai niisama tsillida, justkui väga ei tantsitud aga tsilliti niisama. Väga palju eurooplasi oli seal. Üldiselt on nii et kuna siin suurt ei jooda, siis pole ka baare iga nurga peal.
Üks kurb asi oli ka- Anna lahkus Dubais ja asemele tulid 2 tüdrukut Locretia, kosmeetik Lõuna- Aafrika vabariigist ja Jennifer, juuksur Kanadast. Mõlemad tunduvad ok, Jenniferiga tundub, et on üsna hea klapp, aga siiski, Annat ei asenda keegi, ta oli omamoodi hull aga super lahe. Õnneks näen teda 25 juunil Stockholmis kui laev seal kaheks päevaks peatub. Kõik on juba plaanitud läheme Annaga pidutsema ja hiljem maandume tema juurde, et siis hommikul väsinuna tööle minnaJ. Aga see on laevaelu kurb pool, kõik lähevad kunagi minema!

India (Cochin, Mormugao, Mumbai)

Tahaks nüüd kuidagi terve rea elamusi kokku võtta. India on nii suur ja nii vastuoluline, et see on lihtsalt uskumatu. Tavaliselt kui tagant järele kirjutan, siis justkui ei ole elamused enam nii eredad, aga India vist ei kustu kunagi, aga nüüd siis järjekorras olulisemast ja huvitavamast.

Cochin (04.04.07, jälle üks aasta vanem:)

Esimene India sadam oli Cochin, paari miljoni elanikuga linn, mis pole India jaoks miski eriline suurlinn: riigis elab nüüdseks üle miljardi inimese ja järelkasvul ei paista lõppu tulevat. See oli tegelikult mu sünnipäev ja kuna päeval töötasin, siis läksime välja õhtul. Võtsime pisikese kolmerattalise takso, mille eest maksime kahepeale 2 tunni eest 4 USA dollarit. Sõitsime linna ja liiklus oli selline, mida ma pole veel kuskil enne näinud, absoluutselt mitte mingeid reegleid ei tundu olevat, liiklusmärke või valgusfoore ka ei ole. Sõiduradu tehakse niipalju kui hetkel vaja tundub olevat ja umbes iga 2 minuti järel on tunne, et nüüd teeme küll avarii, aga ei kõik justkui sujub, kuigi signaalkitamine võib pea valutama panna. Jõudsime siis linna ja plaan oli eesoleva India peo jaoks sari osta. Linnas ringi liikudes on väga väga oluline, et kohalik kaasas oleks, sest muidu vist lihtsalt röövitaks ära ja ausalt öeldes oli üsna friiki tunne. Õhtul olid linnas ainult mehed, ainult üksikud naised uitasid ringi, kõik on väga vaene ja tänavad on räpased ja mustad. Inimesed elavad tänavatel, esimene India päev oli kuidagi vastuoluline ja hirmutav. Aga taksojuht oli tore ja saime sarid ostetud ja superfeik´id india kõrvarõngadJ.

Mormugao

Järgmine koht, kus peatusime oli Gao, mis on indialaste seas elamiseks ebapopulaarne, kuna kliima onm liiga kuum, seega tuntud rohkem kui piirkond välisturistidele. Rannad on seal üsna ilusad ja tundub, et inimestel ka veidike rohkem raha, sest teed on asfalteeritud ja majad justkui mingisuguses paremas korras. Ja kogu keskkond oli kuidagi Cochinist väga erinev, loomulikult üritatakse igal sammul sulle midagi müüa või kerjata, aga see käibki kõige siinse juurde.

Mumbai

Minu parim India kogemus oli kindlasti Mumbai. India suurim linn, kus elab praeguseks 16 miljonit inimest. Olime seal 2 päeva, seega jäi aega ringi vaadata. Esimesel päeval läksime peale tööd Gate of India juurde ja suure hotelli, millle nimi on Taj Mahal ümbruskonnas u. 1km raadiuses on üsna turvaline ja saab omapead liikuda küll. Gate of India on super kift…eriti õhtul pimedas. Kui see armas blogilehekülg laseb, siis katsun siia mõne pildi ka üles seada. Päris õhtul oli plaan välja tantsima minna, meid oli kohalike poolt juba enne ette hoiatatud, et koht kuhu minna on Taj Mahali hotell, läksime siis sealsesse pubisse, aga see ei olnud üldse eriti lahe, sest muss oli liiga aeglane ja inimesed suhteliselt vanad, meie aga tahtsime tantsida. Mina, Anna, Donna ja Aliis. Saime siis teada, et siin lähedal on klubi nimega Prive, ühe kohalikuga tutvust tehtud seadsime sammud 10 minuti kaugusel olevasse Privesse. Arvatavasti oli see tüüp klubi PR, sest saime järjekorrast väga kiiresti mööda, maksime 12 dollarit ja olimegi klubis. Ja WOW kui ilus, väga sheff koht. Poleks arvanud, et Mumbais nii läheb. Nii et olime sattunud sealsesse rikaste noorte maailma. Raske oli uskuda, et 15 minuti kaugusel elavad inimesed tänavatel. Igatahes oli lahe, tantsisime paar tundi ja see oli kohe kindlasti parim klubi kogu world cruisi jooksul. Asjaolu, et sissepääs oli 12 USD tähendas, et see oli kohalikus mõistes väga kallis koht. Nüüd siis aga jutt, mis loodetavasti emmet ja issit väga muretsema ei pane. Klubist laevael tagasi minnes juhtus ka üks väike vahejuhtum. Esialgu veel nii palju, et olime terve õhtu 4kesi, 4 tüdrukut ja kõik, kaasaarvatud India tüübid, kes laeval töötavad ütlesid, et olge alati mitmekesi koos ja ärge linna keskusest kaugemale minge. Läksime siis klubist välja ja kohalik, kes meiega klubis käis hankis meile esimese ettejuhtuva takso(vähemalt nii me arvasime). Istusime sisse ja hakkasime sadama poole sõitma, kuhu minekuks kulus umbes 10 minutit. Sõitsime ja sõitsime kui äkki hakkasime vaatama, et kus kuramuse kohas me oleme ja miks sõit nii kaua aega võtab. Saime aru, et oleme valel teel, kell oli 2 öösel. Rääksime parajasti omavahel, et see on miski jama asi kui meie kõrvale ilmusid 2 noort nolki motikaga, selgelt noored nii umbes 18 aastased. Annal oli aken lahti ja need hakkasid aknast meiega rääkima, me ei teinud väljagi ja panime akna kinni. Siis vahetasid nad paar sõna taksojuhiga, kes järsku auto kinni pidas ja üks kahest tüübist tegi takso ukse lahti ja tahtis end meie kõrvale istuma suruda. Ajasime ta välja ja olime tema peale vihased, järgmiseks saime väga väga pahaseks taksojuhi peale, kes lolli mängis ja järsku enam justkui inglise keelest aru ei saanud. Väitis, et oleme ühe minuti pärast kohal, huvitav kuhu ta meid viia plaanis, sest meie ümber oli kahel pool teed lobudikud, kus inimesed tänavatel elavad, üsna kohutav kant oli. Lõpuks sai taksojuhile vist selgeks, et ega tal muud üle ei jää kui meid laevale viia, pööras auto ringi ja sõitis umbes 10 minutit tagasisuunas ja viis meid õigesse kohta. Astusime välja loomulikult ei maksnud talle midagi. Kõik läks õnnelikult, kuigi nüüd tean kohe kindlalt, et Indias ilma kohalikuta või mõne meheta naljalt kuhugi minna ei tasu. Korraks oli hirm nahas küll! Õhtul pimedas on linn hoopis teistsugune, inimesed magavad tänavatel, 3 lehma, püha looma olid 10 minuti autosõidu kaugusel kesklinnast lihtsalt keset teed, aga mustust polnud Mumbais nii palju kui eelnevates linnades kus käisin. Emmele issile teadmiseks, et muretseda pole nüüd enam mõtet kuna liigume turvalise Euroopa poole teelJ vahepeal veel ainult rikas Araabia.
Järgmine päev olime minu vaba päev Mumbais. Läksime Donna ja Chantaliga vara hommikul laevast välja, et jõuda võimalikult palju näha. Esimene sihtkoht oli Elephanata Caves(Elephanta koopad), mis asuvad linnast tunni aja praamisõidukaugusel saarel. Elephanta koopad arvatakse olevat kaevatud 5-6 saj p.m.a ja asuvad mäe sees. Ühed esimesed inimehitatud koopad. Sisse minnes jalutaks justkui templisse, igal pool on hiiglama suured sambad ja kujud, natuke meenutavad Egiptuse templeid. 3 tundi Mumbais veedetud päevast oli kindlasti kohe väärt sinna minekut, mis siis et sinna jõudmiseks tuli 39 minutit niiskes kuumuses treppe mööda ronida:-D. Ülejäänud osa päevast veetsime tänaval kaubeldes, hinnad tulevad enamasti 15 dollarilt umbes 4 või 2 dollari peale. Kõigil Indiast ostetud asjadel on naljakas lõhn juures, justkui natuke kopitanud, ei ole vahet, kas ostetud poest või tänavalt. Nii et alati tuleb hiljem tuulutust teha. Sõitsime veel hindu templisse ja kuna oli lihavõtte pühapäev, siis olid kõik kohalikud sarides ja pühi tähistamas, mida oli üsna cool näha. Kuigi peaks mainima, et budistide templid Tais ja ka templid Bali saarel jätsid hoopis sügavama mulje. Päris hilja külastasime veel ühte galeriid ja rippuvat aega, mis oli suur park, kõrgel mäe otsas vaatega linnale. Päeva lõpuks olin täiesti väsinud a super õnnelik, meie truu taksojuht, kellega mitmel korral ennegi ringi olime sõitnud tahtis terve päeva eest meilt kahepeale kokku 7 dollarit, andsime talle 10 ja ta tundus olevat väga õnnelik. Ütles, et kui me veel Indiasse tuleme, siis võiks ta meid jällegi ringi sõidutada. Sellised seiklused siis hämmastavas Indias. Kunagi kui siia tagasi tulen, siis tahaks kindlasti New Dehlisse minna ja ka Agrasse, et näha Taj Mahali. Paljud meie reisijatest olid mitmepäevasel ringreisil, mis kestis 3 päeva, sõitsid ja lendasid palju ja käisid ka Taj Mahali vaatamas, ütlesid, et see oli seda väärt, nii et on milleks tagasi tulla.

India elukommete kohta veel niipalju, et siin laeva pardal on üsna mitu India kutti, kellega üsna okeilt läbi saan, seega olen ka natuke nende elust aimu saanud. Kuigi nad on ise väga läänepärased, siis on perekond neile väga oluline, kastisüsteem on siiani üsna sees ja ka abikaasa valivad suuresti vanemad. Meie baaride manager, 26 aastane India kutt, kes on väga tark ja terve Silversea peale noorim baarimanager on elanud ja õppinud nii Dubais kui Prantsusmaal. Tundub justkui nagu meie. Temal on kokku 3 tüdrukut, üks on laevapardal selleks, et siin elu ilus oleks, teine on see kes talle endale Indiast meeldib ja kolmas on see, kelle talle vanemad valisid. Praegu käisid tal vanemad ja a see valitud tüdruk ükspäev laevas, rääkis et hullult pressivad abielu. Vot sellised lood!

Wat Chalongi tempel, Taimaa, Phuket

Phuket (Thailand) 30.03.07

Tänast päeva olen oodanud juba väga kaua. Taimaa on alati tundunud juba jube eksootiline. Tai on Kagu-Aasia kõige homogeensem rahvus, 60 miljonist elanikust 80 protsenti on rahvuselt taid, ülejäänud 20 sisserännanud hiinast, malaisiast, kambodzast jne. Tervelt 95 protsenti elanikkonnast ütleb end olevat Theravada budistid. Terves riigis on väga palju templeid ja munki ringi uitamas.
Meie randumise kohaks oli Phuket, saar, mis on üsna suur ja mandriga silla kaudu ühenduses. Phuket on Tai üks populaarseim reisisihtkoht. Saare rahvastik on umbes 400 000 inimest, „pealinnas” Phuket Townis elab 60 000. Phuket sai 2004. aasta detsembrilõpu taifuunis kannatada, aga inimohvreid väga palju ei olnud. Praeguseks polnud tegelikult kahjustusi enam väga näha, tundub, et nad on ülesehitustöödega üsna edukalt toime tulnud.

Minu päev algas 4 tunnise saare ringreisiga. Käisime Wat Chalongi templis, mis oli väga väga ilus ja koosnes mitmest erinevast hoonest. Kogu kompleksi tähtsaim ehitis on Bot, mille keskmes asub Buddha kuju. Lugesin ja kuulsin natuke ka erinevatest poosidest, milles Buddhasid kujutatakse ja mida need tähendavad.Templihoonetesse sisenedes tuleb võtta jalast kingad ja istuda ei tohi, kujusid puudutada ka ei tohi ja kui näed tai munka, siis naisterahvad neile lähemale kui 5 meetrit minna ei tohi, sest muidu on kogu mungaksolemine rikuitud. Keskmine tai mees on korra elus mungakloostris, tavaliselt teevad nad seda peale kooli lõpetamist ja enne abiellumist. Kui ma õigesti mäletan, siis on mungal 287 reeglit mida jälgida, mõned neist on meie jaoks üsna totrad. Näiteks peavad nad (tai mehed) tualetis pissima nagu naised, sest siis ei teki heli….see oli nimetatuist minu mõistusele üsna naljakas. Loomulikult on ka väga üllaid ja häid põhimõtteid palju. Veel on budistide templite juures üsna palju koeri ringi hulkumas, nimelt tuuakse äraeksinud või mahajäetud koerad templisse. Seega näebki neid kuuma päikese käes templi kõraval külmal marmorpõrandal peesitamas. Aga üldiselt on buddistide templid väga ilusad, väljastpoolt ilusamad kui seest.
Õhtupoolikul võtsin takso ja sõitsin Phuket Town´i , kuulujuttude järgi pidi hea ja odav olema, sest nagu isegi teate on ju kõik eestimaalgi müüdav made in Thailand või Sri-Lanka või China. No läksin siis supersõbraliku ja meeletult häiriva taiaktsendiga inglise keelt rääkiva tüübiga linna ja plaanisin natuke ringi vaadata. Selle aktsendi kohta nii palju, et nad panevad iga lause järele mingi silbi, mis eesti keeles kõlaks umbes: And now Ladies and Gents we are arriving to the Wat Chalong temple ha-ha-ha. Ja see silp tuleb neil kuskilt kurgust ja hakkab peale natukest aega väga väga häirima:-D. Enivei ostsin paar suveniiri, aga nagu arvata oligi polnud riiete kvaliteet just suurem asi, nii et selle peale seekord raha ei raisanud. Veel niipalju, et teadatundud tai massaazi ma seekord kahjuks või õnneks proovida ei jõudnudki. Anna läks ja ütles, et nii jube vastik oli, nii valus et ta pidi otsad andma ja et tädi väänas ta põlve väga valusasti. See põlv valutas tal veel nädala ega järgemööda. Soiinne traditsioon on, et massaazioskused pärandatakse põlvest põlve edasi, seega teavad nad võtteid, aga kui paljudel neist ka teadmisi on pole mul õrna aimugi.
Ja veel üks väga tähtis asi, siit 25 km kaugusel asub Phi Phi saar, kus filmiti film nimega The Beach(Leonardo DiCaprio peaosas) ja see kuidas nad mandrilt saarele ujusid oli filmitud siinsamas Phuketis. Paradiisisaar, mis filmis näha on on just siinsamas. Üldse on Taimaa üsna lahe koht. Juba uurisin, et kui palju siia lendamine maksaks, sest plaanin kunagi omal käel kõvasti rohkem ringi reisida.

Sydneysse jõudmine

Shadow Sydneys

Suur AITAH koigile, kes mulle onne soovisid,nii tore oli nii palju kirju oma postkastist leida:). KALLISTAN!