SPA @ Silverseas


Tahiti




SPA @ Silverseas


Dekk 9
Lauri, kui sul vahel bosloka ring üle viskab, siis mõtle, et mina jooksen oma 4 km siin sellel ringil. Ära kurda enam kunagi!!!!:)

Uus-Meremaa

Üldse ei ole isu kirjutada, tahaks hoopis mõned pildid üles riputada. Aga paari sõnaga siis, oleme praegu Uus-Meremaal, väga kodune tunne on, kliima ka sarnane, nende suve lõpp on umbes nagu meie suvigi. Esimest korda üle 4 kuu oli väljas jahe ja panin pusa selga. Üleeile olime kohas nimega Bay of Island, ilus ja puhas, väike linn. Väga skandinaavialik oli. Eile olime Uus-Meremaa suurimas linnas Aucklandis, hommikul olin vaba ja üritasin veidi shopata, aga väga ei leidnud midagi, ehk oligi hea, ei raisanud raha:). Üldiselt oli super lahe jälle tsivilisatsioonis olla. Õhtul käisime Kendra ja Robiga jääbaaris. Jääst baar, kus on -5 kraadi. Enne sisse minekut saab jope ja saapad ja kindad, päris lahe....ainus mis jääst polnud oli vist viinakoks mida seal jõime. Ma olin umbes 10 minutit seal võimalikust 25st, liiga kodune tunne vist tuli:-D. Külm oli. Rob tegi salaja pilte ka, kui need kätte saan temalt, siis panen siia üles.

International Date Line

Ma ei teagi kuidas seda Eesti keeles nimetatakse, rahvusvaheline kuupäeva joon või miskit taolist arvatavasti. No igatahes ületasime eile selle joone ja kaotasime terve päeva. Seega läksin üleeile õhtul magama ja oli 18. veebruar, eile hommikul kui ärkasin oli juba 20. veebruar, seega ei eksisteerinud minu elus 19. veebruari 2007. Asi nimelt selles, et London asub 0 meridiaanil ja Londoni aeg on keskne, mille järgi ülejäänud maailma aeg joondub. Seega minnes 180’ itta liidame +12 tundi ja läände lahutame -12 tundi oma ajast. Seega kui ületad joone läänest itta pead 24h oma ajale liitma ehk hüppad ühest päevast üle(nii juhtus meiega). Kui reisid teistpidi pead oma ajast 24h lahutama ehk siis võidad päeva ja elad sama kuupäeva kaks korda. Veel niipalju, et see joon ei ole täiesti sirge, kuna ükski riik ei taha asuda mõlemal pool joont ja funktsioneerida kahel erineval kuupäeval korraga. Mõelge kui Tallinnas oleks teisipäev pühapäev 18 veebruar ja Tartus juba neljapäev 20. veebruar.
See kummaline joon põhjustab kohalike lennuliinidele üsna palju peavalu. Kõige keerulisemad olukorrad esinevad tavaliselt kohalikel lühireisidel. Näiteks, tulles Tonga saarelt Samoale võtab lend aega 2 tundi, kuid kuna kaasab ka dateline´i ületamist, siis tähendab see seda, et reisijad jõuavad kohale üks päev enne kodust lahkumist. Ehk siis alustades reisi 19. veebruaril jõuavad nad sihtkohta 18. veebruaril. See omakorda tekitab suurt pahandust lennuplaanidesJ.
Ma tõesti loodan, et selline seletus asjas mingit selgust tõi…

I love Tahiti……

Tahiti on saarestiku suurim ja kõige rahvarohkeim paik. Populatsioon on 140 000 inimest ehk siis veits rohkem kui Tartus. Pealinnaks on Papeete, mis annab üsna linna mõõdu välja. Selleks, et saart näha peab loomulikult sadamalinnast välja sõitma.
Mina panin end kirja hommikusele safari tuurile, miskipärast saingi mitme kandidaadi seast väljavalituks. Hehee…Läksime 4 lahtise autoga maid avastama. Igas dziibis oli 7 inimest pluss üks juht-giid. Meie giidi nimi oli Alfonso, üks lahe sell oli veel Rodrigo ja teised kaks, kelle nimesid ma ei tea, olid ka kohalikud. Sõitsime mööda rannikut, kus nägin perfektseid surfilaineid ja loomulikult surfajaid ka. Edasi suundusime saare keskossa, kus on mäed või no tegelikult on nii, et Tahiti nagu paljud teised saared on tegelikult tekkinud vulkaanist. Tahiti vulkaan on juba 2000 aastat vaikne olnud ja enam kunagi ei aktiviseeru. Sõitsime peatustega vulkaani endisesse kraatrisse. Päris lahe oli olla orus, nii et ümber on ainult mäed. Neil on jubedalt vedanud, saarel oli ilus rannik, mäed, roheline mets, üsna ilusad joad. Pole madusid, usse, skorpione. Metsloomadest on ainult metssead, koerad ja kanad….arvatavasti mõned loomad veel, aga mitte eriti märkimisväärselt rohkem. Jube naljakas, et kanad ja koerad metsloomad on eks? Asi nimelt selles, et prantslased ja hispaanlased ja kõik, kes siinseid saari aja jooksul omanud on on siia koduloomad kaasa toonud ja tagasi kodumaale minnes nad hooleta jätnud. Seega on tänavatel palju koeri uitamas (tunduvad üsna rahulikud ja ohutud) ja üles mägedesse sõites jalutasid mõnes kohas kanad ringiJ…..ärge saage valesti aru, linnas kanu ikka poleJ. Mulle isiklikult jättis Tahiti väga hea mulje, erinevalt Mooreast käib siin elu ja elaksin siin hea meelega pool aastat või aasta. Pahupoolest võiks nimetada, et poes on kõik üsna kallis ja ilm on hirmus palav ja niiske. Suvi on neil tegelt niiske aeg ja talv pidi parem olema…..üldse ei tahtnud õhtul lahkuda.

Sõnasõda pärast põksu


Working the camera...


Moorea...paradiis ( pop koht mesinädalate veetmiseks)


Moorea, laevalt maha astudes...

Prantsuse Polüneesia
Moorea13.02. 2007

Täna on üks viimase aja parimaid päevi, sest jõudsime Moorea saarele Prantsuse Polüneesiasse ja kuna ma pole nüüdseks alates Valparaisost maal käinud, siis oli eriti õnnis tunne. Valaparaisos olime 2 nädalat tagasi, seega olen terve vahepealse aja laevas olnud.
Prantsuse Polüneesia on saarestik, mis asub alal, mis on suurem kui Euroopa kontinent. See ei tähenda seda, et saarte kogupindala on nii suur vaid, et saared asuvad nii suurel merealal. Saari on 200 ringis ja enamus on asustamata. Kokku elab saartel 270 000 inimest. Suurim ja enimasustatud on Tahiti.
Täna olime siis Mooreal, mis olevat üks ilusamaid siinkandis ja minu meelest üldse üks ilusamaid kohti, mida eales näinud olen. See on ideaalne paik mesinädalate pidamiseks, rahulik paradiis. Mul oli 4 tundi vaba aega, et saarel ringi uudistada. Esimene asi, mida peale imeilusa vaate märkad on see, et kuradi palav on. Väljas oli 35-40 kraadi sooja pluss niiskus, mis momentaalselt ülekeha higistama paneb. Läksin siis välja Chantali, Robi ja Philipiga. Chantal on meie fitness girl, Philip on Austraaliast ja tema tööks on olla social host, mis tähendab, et ta peab reisijatega lauatennist ja muid mänge mängima ja no igatpidi sotsialiseeruma ja Rob on Kanadast(kõik kanadalased keda siin olen kohanud on superlahedad) ja tegeleb laeval ITga. Võtsime takso tuuri saare ilusaimatesse kohtadesse. Esimene kuhu kindlasti minna tahtsime oli Belvadere, vaatepunkt, mis on üleval mäe tipus ja kust avaneb vaade korraga kahele lahele. Nimelt on see saar südame kujuline ja sealt ülevalt on mõlemale lahesopile üsna hea vaade. Veel sõitsime ringi ja tutvusime ananassiistandusega ja kohalike metsikute lilledega, mis on nii nii ilusad ja värvilised, et tahaks korjata ja koju tuuaJ. Veel käisime Sheretoni hotellis ja rannas ringi. Külastasime hotelli SPAd, mis on sama kompanii oma, mis meie laeva SPA. Seega oli tunne nagu läheks koju. Kreemid värgid samad, aga massaazitoad jube mega ilusad, suured aknad vaatega ookeanile jne.

Ahjaa üks pisiasi veel, taksotuur lõppes autõnnetusega, vastutuli auto ja üks hull prantsuse mutt tahtis meist pideva joone peal samal ajal mööduda. Ei midagi hullu, lihtsalt väike põks ja nats autol külg maas. Taksojuht oli väga vapper ja viis meid siiski õigeks ajaks tagasi...aga sõnasõda oli osaliste vahel tuline.
Moorea on super ilus, aga pärast paari nädalat sealses idüllis hakkaks arvatavasti igav. Eks pildid räägivad iseenda eest...

Pitcarin Island 09.02 2007

Olen kirjutamisega natuke hiljaks jäänud, aga nüüdseks juba 5 päeva tagasi olime Pitcarin´i saarel. See saar on megapisikene, umbes 2 miili pikk, üsna mägine ja asub Prantsuse Polüneesia ja Lihavõttesaare vahel. Ja kuigi ta on nende kahe vahel, siis tegelikult on vahemaad suured. Lihavõtte saarelt Pitcarini sõitmine võttis aega 2 päeva (u 2000 km) ja hiljem edasi, teisele poole Polüneesiasse 3 päeva. Meie kui Crew Pitcarinil maha ei saanud, külalistestki käisid ainult mõned. Sama lugu nagu Lihavõtte saarega, väga raske on keset ookeani tender boat´iga sõita, kuna vesi tahab paati tulla ja jubedalt loksutab. Sellel saarel ei käi üldse eriti tihti keegi, sest näiteks viimased 5 kruiisilaeva, mis siin ümbruskonnas on olnud (ma ei tea kui pika aja jooksul) pole saanud maabuda, vaid on teinud tiiru ümber saare ja kohalikud on tulnud laevale ringi vaatama,et suveniire müüa. Nii juhtus ka meiega, 5. ja 8. dekk muutusid korraga peaaegu et ostukeskusteksJ. Ma ei kujutaks absoluutselt ette elu sellel saarel, siin elab 65 inimest. Kuna poode ei ole, siis ostavad kohalikud kõik vajaliku iga 4 kuu tagant käivalt kaubalaevalt. Umbes nagu buss/poed Eesti külades:-D. Me siin isekeski mõtlesime, et kui on 65 inimest, siis umbes 20 on arvatavasti lapsed, 20 väga vanad, üle jääb 40 enam-vähem noort, mõned neist sugulased….kuidas nad siin kohtamas käivad või no ma ei teagi üks suur mess on see elu siin. Küsisime ka, et mis te teete siin enamuse ajast, et kas igav ei hakka. Tüüp, kes oli välimuse järgi umbes 20-25, ütles, et :” There´s lots to do” J.

Head Sobrapaeva Koigile Kallitele!

Kuumad paevitunud kallistused koigile Prantsuse Polyneesiast ehk siis eile olin Tahitil, tana Huahinhe ja homme Bora-Bora. Siin on nii palav ja niiske, et ma ei tea, kas mul kunagi nii palav on olnud.

Aitah kaartide eest. Kui neid crew mess' is avasin, siis sai paris palju nalja, sest volume oli ysna pohja kaanud eelmisest korrast:). Ma pole ise mahti ekaarte saata saanud, aga see eest katsun aeg-ajalt teid postkaartidega kostitada!

Lihavõtte saar, Tśiili (Easter Island) 06.02 2007

Hetkel on kell 11 hommikul ja kui aus olla, siis on tuju täiesti nullis. Olen olnud laevas 6 päeva järjest ja töötanud ka 6 päeva järjest. Täna on vaba päev, oleme Lihavõtte saarest umbes 500 meetri kaugusel ja loomulikult olid kõik plaanid tehtud, et läheme maale. Hommikul ärkasin kell 8.30, et jõuda kella 9ks paadile, mis meid maale viiks. Ärkasin üles ja tuli välja, et arvatavasti me maale ei saa kuna swell (lainetus) on liiga suur. Seda on tegelikult üsna raske seletada, meri tundub peale vaadates täiesti rahulik, aga õõtsub jubedalt, laev täiega kõigub, kuigi oleme kaldale nii lähedal ja laev on ankrus, me isegi ei liigu. Üleval SPAs lendasid asjad laudadelt ja küünelakid läksid katki, samas õues paistab päike ja pole absoluutselt jälgegi tormist või tuulest.
Aga miks siis maale ei saa? Sellepärast, et kui tender boat´i (väiksesse päästepaadimoodi paati) sisse minna, siis tuleb puusadeni vesi sisse. Alguses olime üsna lootusrikkad, et ehk ika saame maale, nüüd on kuulutatud välja, et keegi ei lähe, kuna see on liiga ohtlik. Tõde on see, et meie kui meeskonnaliikmed elaksime selle väga edukalt üle, aga enamus reisijaid on üsna vanad ja kui seal paadis midagi juhtub, siis on loomulikult süüdi laevakompanii. Täna hommikul tehti proovi ja üritati ühte naist, kes üleeile haigeks jäi paadiga maale toimetada, et ta sealt tagasi Tsiili haiglasse lennutada, sest Tsiili on hetkel lähim tsiviliseeritud paik ja ometi mitu tuhat kilomeetrit eemal. Enivei pandi see naine paati, ta on umbes 70 aastane ja tema tervis on vist üsna kehv (vaja opereerida) ja prooviti kaldale sõita. Poole tee peal oli naine merehaige, sest jõhkralt loksutab ja paat poolenisti vett täis. Ma ei teagi kuidas ta lõpuks kaldale sai. Mõtlesime siin just eile, et oleme praegu igalt poolt nii eemal, et kui kellegil kuskile haiglasse on vaja minna, siis ainus võimalus on helikopter kutsuda ja Tsiilisse lennutada või mõne päeva pärast kui veel edasi sõidame on Uus-Meremaa vist juba lähemal kui Lõuna-Ameerika.
Nii et jutu kokkuvõte on siis see, et Lihavõtte saarele oma jalga seekord tõsta ei saanud, järgmine peatus peaks olema Pitcarini saar kolme päeva pärast, aga kuna sealne rannik pidi veelgi hullem olema, siis ei ole üldse võimatu, et ka seal keegi maha ei saa. Minul pole tegelikult erit üldse mingit vahet, sest olen tööl ja ka In Port Manningus, mis tähendab, et isegi kui on vaba päev siis maale minna ei saa, kuna minimaalne arv meeskonna liikmeid peab alati laeval olema juhuks kui tekkib ohuolukord (tulekahju uputus jne) ja vaja inimesi evakueerida. Nii et juhe hakkab väga kokku jooksma, järgmine kord kui maale saan minna on Papeete(Tahiti), kuupäevaks on siis 13. veebruar ja selleks ajaks olen laevas olnud täpselt 2 nädalat. Vangla tunne hakkab tekkima, õhtuti üleval dekil jooksmas käimine on hädavajalik, et oma ajusid tuulutada:-D.

Üldiselt on viimasel ajal elu SPAs nats pingeline olnud. Pingeid tekitab asjaolu, et meil pole eriti palju tööd. Praeguse segmendi rahvas on juba tükk aega pardal olnud ja nende SPAs käigud on vist mingis mõttes tehtud. Nad loomulikult käivad,aga mitte nii palju kui eelmise kahe nädala jooksul. Seega on päevi, kus peab olema 12 tundi tööl, aga pole suurt midagi teha. Pinged tekivad, kuna me ei teeni nii eriti raha ja igav hakkab ka ja tekib tunne, et jubedalt tahaks miskit huvitavat. Emotsionaalselt on world cruise vahel üsna raske, kuna reisijad on samad ja oleme suurema osa ajast merel. Isegi kui SPAs väga palju tööd pole on niisama passimine ja pidev mere õõtsumisega kohanemine kehale üsna kurnav. Õnneks on enamus merepäevi 4 kuulise kruiisi esimeses kuus. Veebruari lõpupoole kui Uus-Meremaale ja Austraaliasse jõuame oleme peaaegu iga päev uues sadamas, sama lugu on Aasia ja Euroopaga. Ka minu vabade päevade graafik on kõvasti tihedam reisi teises pooles, nii et asjad saavad ainult paremaks minna. Keeping up the positive attitude!

Mida teevad reisijad 4 kuulisel kruiisil?

Nüüd siis natuke sellest, kes siin kruiisivad ja millega nad oma päevi sisustavad. Enamus neist, kes terve reisi kaasa teevad on üsna vanad nii umbes 60-80. Enamus väga intelligentsed ja targad inimesed. Nende austuseks peab ütlema, et nad näevad oma vanuse kohta kuramuse head välja ja tavaliselt hindaks ma kõiki umbes 10 aastat nooremaks. 65 aastased käivad raudselt iga päev jõusaalis treadmilli peal kõndimas, rattaga sõitmas või nats jõutrenni tegemas. Peaaegu keegi pole ülekaaluline nagu keskmine ameeriklane, kuna nad tõesti hoolitsevad enda eest ja muretsevad kuidas välja näevad. Paljud ärkavad üles iga hommik üsna vara ja tulevad enne hommikusööki, mis on nii 8-9 paiku jõusaali trenni tegema. Peale kolme söögikorra, mis päevast üsna suure aja võtab saavad nad iga õhtu showd vaatamas käia, päeval on erinevad loengud, praegu on väga pop üks mees, kes loeb üsna paljastavaid loenguid spionaazi kohta. Siis on neil siin keeleklassid, tantsutunnid….ühesõnaga üsna harivad meelelahutused. Paljud kasutavad pikki merepäevi lugemiseks ja niisama logelemiseks või basseini ääres päevitamiseks. Igal õhtusöögil on kindel riietumiskood, üks kolmest: formal-pidulik (õhtukleit naistel, meestel kikilips või lihtsalt tume ülikond), informal-mitte nii pidulik kui formal ja casual-mis on vabam, aga siiski mitte teksad ja tennised vaid , linased püksid, suvekleit või miskit taolist. Kui on formal õhtu, siis on näiteks juuksuritel hommikul kella 8st õhtu kella 8ni käed jalad tööd täis, sest kõik tahavad oma juuksed korda teha. Iga nädal on umbes 1-2 pidulikku õhtut ja juuksurid on nendeks õhtuteks täiesti täisbroneeritud umbes märtsi lõpuni. Vot nii kaugele pannakse juuksuri aegu kinni. Üks naine reisib meiega kõik 4 kuud ja tal on absoluutselt iga päev kell 5 juuksuri aeg, kuni 22. maini. Pediküür ja maniküür paaris nädalas korra on iseenesestmõistetav protseduur. Aga muidu on nad nii keskmised SPA külastajad, kuna enamus on vanemad, siis on neid raske uutesse hooldustesse sisse rääkida ja neile on ka raske müüa, sest neil juba on igasugu kreeme jube palju ja paljud võtavad medikamente ja on seega vastunäidustatud teatud SPA hoolduste suhtes. Enamik on toredad, aga loomulikult on hulgas ka mõned, kes alati iga asja peale kaebavad ja lihtsalt peavad vahetpidamata virisema.

In the middle of nowhere...Robinson Crusoe saar 02.02 2007

Hetkel oleme avaookeanil, täna hommikul olime Robinson Crusoe saarel, nüüd kolm päeva merel ja siis juba Lihavõtte saar. Täna oli tunne nagu kodus, õues oli 18 kraadi sooja,merevesi olevat olnud 21. Kuused kasvasid, ilm pilvine ja kuna lõunapoolkeral on suvi ja oleme üsna lõuna laiuskraadidel, siis ei lähe enam kell 5 õhtul pimedaks vaid umbes 9 paikku. Eesti suve tunne tekkis täna:-D.
Praegu vaja minna, kõigest lähemalt homme.

Tsiili, Valparaiso 31.01 2007

Olen kogu oma elu miskipärast Tsiilisse minna tahtnud, nüüd siis oli see hetk käes. Sadamalinnaks oli Valparaiso, mis tähendab tõlkes paradiisiorg ja on Tsiili suuruselt teine linn. Santiago oli 2 tunni autosõidu kaugusel, aga kuna laev seilas juba 6st õhtul, siis otsustasime Ann-Mariega, et 4 tundi autosõitu pole sinna minemist väärt ja chillisime hoopis Valparaisos ringi. Jalutasime peaväljaku Plaza Sotomayori kandis, käsisme üleval vaateplatvormi kohvikus söömas, vaatasime tänavanäitust ja nautisime lihtsalt vaba päeva. Valparaiso on üsna suur ja üllatavalt moodne ja arenenud, asetseb rannikul ja mägedel, seega on üsna palju vaateplatvorme, millelt avaneb merele ja sadamale ilus vaade. Samas peab igal pool üsna ettevaatlik olema ja fotokate ja iPodidega ringi lehvitamine eriti soovitatav ei ole. Meiegi mõtlesime lifti asemel vaateplatvormile jalutades minna, aga poole tee peal kui juba 2 vastutulevat inimest olid öelnud et olge siin ettevaatlikud otsustasime ringi pöörata. Nägime et umbes 20 meetrit kõrgemal oli väga kahtlane narko- või alkojooves tüüp, kes trepil oleskles ja möödaminejaid passis. Väga friiki tunne tuli peale küll…
Kui võrrelda Peruud ja Tsiilit, siis on Tsiili palju paremini arenenud ka nõks kallim ja minule isiklikult kuidagi sümpaatsem paik. Vähemalt arvestades seda, mida nägin…

Ok, hetkel vist ei tulegi midagi suurt enam meelde, nüüd on ees jumal issand kui palju merepäevi. Läheme risti üle vaikse ookeani Uus-Meremaa suunas. Loodame südamest, et meri halastab ja väga hulluks ei läeh. Vahepealseteks peatusteks on Robinson Crusoe saar, Lihavõtte saar, Pitcarin´i saar ja edasi juba Tahiti saared. Ootan huviga…

Overnight Peruus, Limas

Pole juba tükk aega midagi uut kirjutanud, aga nüüd siis tagant järgi. Eelmisel nädalal olime ühe öö Peruus, sadamalinnas nimega Callao. Lima, mis on Peruu pealinn oli umbes poole tunni taksosõidukaugusel. Kuna oliem Paruus kaks pikka päeva, siis jõudsin nii linna kui ka õhtul välja. Nüüd siis asjadest järjekorras ja veits lähemalt. Üldiselt on Peruu üsna vaene ja mitte väga turvaline koht. Callao ei olnud just eriline vaatamisväärsus, aga Lima see eest ilus. Peale tööpäeva kogusime rahva kokku ja umbes kell 11 õhtul läksime taksodega Mira Florese linnaosasse, mis on Lima üks arenenumaid ja ilusamaid linnaosi. Calle de las Picsas( loodan et kirjutasin õigesti) on peatänav, mis on täis restorane, bubisid, baare ja inimesi. Loomulikult läks hiiglaslik grupp inimesi laiali ja lõpuks jäime: mina, Anna, Donna, Paolo, Thomas, Simona…ja veel mõned, kelle nimed mul hetkel meelde ei tule. Alguses üritas taksojuht meid mingisse Tequila kluppi sokutada(arvatavasti sõbra baar või miskit), kuid õnneks suutsime ta maha raputada. Paarist rahvast pungil baarist läbikäinud jäime pidama ühte kohta, kus sai tantsida ja veic cuba libret ja pisco sauerit(Peruu alkoholispesialiteet, alkoholiks pisco,millesse segatakse suhkurt, vahustatud muna ja midagi veel.üsna magus aga väga mõnus) juua. Jube palav oli ja väga hispaaniapärane või õigem oleks vist öelda, et lõuna-ameerikalik. Minul tuli igal juhul mitu deja vu hetke Las Palmase aegadest. No siis lõpuks läksime veel teise baari ja seilasime nats veel öises linnas ringi ja lõpuks kell 5 hommikul jõudsime laeva tagasi.
Järgmisel päeval olin kella 3ni vaba ja käisime Ann-Marie ja Donnaga Limaga tutvumas. Arhitektuur oli väga kena. Peaväljaku hooned on enamasti hispaania-prantsusepärases barokk stiilis, kuid on ka India mõjutusi. Kasutatud palju sinist ja roosat värvi. Lima kui linn on aasta-aastalt kasvanud ja praeguseks elab linnas juba 8 miljonit inimest. Kohalik keel on hispaania keel ja ainult inglise keelega eriti hakkama ei saa. Kasutusel on neil küll oma valuuta, aga U.S dollar on igati aktsepteeritav nagu enamikes Kesk-Ameerika riikideski.

Edasi olime kolm päeva merel. Tavaliselt mind merehaigus ei kummita, aga üks päev oli väga imelik. Arvatavasti oli asi rohkem selles, et olin veits liiga unine ja väsinud. Läksin hommikul tööle ja tundsin juba alguses, et juba väsimus on ja koguaeg on külm. Tegin siis parajasti oma kolmandat massaazi kui tundsin, et issakene kui kehv on olla, süda paha justkui oleks merehaige ja käed ja jalad kisuvad nõrgaks. Mõtlesin, et pingutan ikka selle massaazi lõpuni ja siis kobin oma kajutisse ja küll kaks viimast massaazi kellelegi teisele antakse või siis tühistatakse. Aga võta näpust, umbes 15 minutit enne kui oleksin pidanud lõpetama tundsin, et väga kehv on. Ütlesin kliendile, et I´m very sorry, but I feel too dizzy to carry on. I need to go out. Läksin siis välja ja istusin põrandale maha, näost jumala roheline. Kehv sajaga olla, terve ülejäänud päeva magasin ja palavik vist oli ka kergelt. Veel järgmisel päeval võtsin ka üsna rahulikult elu. Arst ütles,e t arvatavasti lihtsalt väsinud ja siis hakkab iga asi külge ja kuna meri oli sel päeval üsna raputav, siis ei suutnud organism lihtsalt vastu panna. Vot sellised lood siis siin…..mul oli esimene kord kui tõesti hakkas halb….